Warning: session_save_path(): Cannot change save path when session is active in /data02/virt45930/domeenid/www.ideejazz.ee/2013/wp-content/plugins/form-maker/form-maker.php on line 412
Wilhelm: emotsioon ja eripära on peamised | IDeeJazz 2013

Wilhelm: emotsioon ja eripära on peamised

Hilisõhtusel IDeeJazzi laval Genialistide klubis näitasid ennast ja oma muusikat kolm festivalile kandideerimise kadalipust läbi murdnud bändi: The General Vicinity, Talamak ja Wilhelm.

 

Ansambel Wilhelm koosneb viiest andekast muusikust: lauljanna Anett Kulbin, basskitarrist Jorven Viilik, kitarrist Paul Neitsov, saksofonist Lauri Kadalipp ning trummar Kristjan Mängel. Istusime neist neljaga Genklubi jahedatel diivanidel ja rääkisime muusikast.

Olete vana koosseisuga saanud ERMO Noorte Loomingukonkursi eripreemia parima ansambli kategoorias ning nüüd praeguse nime ja koosseisuga Tartumaa Noortebänd 2013 tiitli. Mida need tiitlid teile tähendavad?

Jorven Viilik: Kõik see tunnustus on oluline tegelikult. Põhiline on ikka see, et sa hoiad ennast pildis ja et paistab välja see hea, mida me suudame teha ning kui kutsuda võimalikult palju inimesi kuulama. Siis sõna levib: kuskil on selline bänd, jube hea pidi olema. Sealt tuleb selline mööda redelit ronimine. Mainekatel kontsertidel esinemine on peaaegu sama hea kui konkursivõit. Kui käid Norras väga mainekal jazzfestivalil esinemas, siis Eesti mastaabis tähendab see päris palju.

Anett Kulbin: Muusika peab olema hästi viimistletud ja õiges kontseptsioonis. Ja seal taga on palju ka väikest lobitööd, mida ilmselt ühelegi muusikule ei meeldi teha, sest selle jaoks on tegelikult mõeldud teised inimesed, aga seda tuleb ka teha. Päris nii see ka pole, et teed ühe kontserdi ja siis sõna levib ning korraga on hästi palju fänne. Tuleb teha seda tüütut reklaami ja kõike muud.

Paul Neitsov: Minul on see muusika loomise juures kõige põnevam, et sa pead leidma enda helikeele ja seda kogu aeg jälgima. Ükski asi, mida sa lood, ei tohiks olla midagi muud kui sinu bändi muusika. Kõik peab olema sarnase helikeelega ja äratuntav. Ma arvan, et seda on just kõige raskem saavutada, sest muusikat tehakse nii palju, lihtsalt üleküllastus on. Ja noortebände on lihtsalt meeletult, oksendamiseni on igasugu asju.

Mitmes bändis te ise mängite?

Anett: Ühes.

Paul: Kahes.

Jorven: Põhiliselt kahes jah.

Miks peab olema ühel noorel mitu bändi?

Jorven: Ma arvan, et muusikud on võib-olla nii hullult ambitsioonikad, et neil on hästi palju erinevaid projekte. Sellepärast tehaksegi hästi mitmetasandiliselt seda tööd. Kui oled juba endale nii tõsiselt võtnud selle hingeasjaks, et sa teedki muusikat, siis väljakutsete esitamine on lihtne protsess. Kui hästi paljud lähevad seda projektirada pidi, siis Wilhelm ongi minu meelest hästi huvitav, et meie jaoks ei ole see projekt. See on pigem selline suur südameasi, mida kõik südamega teevad: kuna see ei ole projekt, on siin lihtsalt nii palju hinge sees. Teeme seda natuke ja siis vaatame, mis saab ning siis saab teha ka midagi kõrvalt.

Paul: Miks nii paljud muusikud paljudes koosseisudes mängivad, on minu meelest see, et Eesti jazzmuusikas on tegelikult see kogukond õudselt väike. See on nii noor ja alles lapsekingades. Praegu kõik toimib – rütmimuusika- ja jazzmuusikaharidus igal pool üle Eesti – Tallinnas, Tartus, Sillamäel, kus iganes. Aga praegu seda professionaalset põlvkonda on võib-olla mingi kaks-kolm põlvkonda ainult ja sinna mahub ära näiteks mingi kaheksa-üheksa kitarristi. Siis vahel ongi see, et pead osalema projektides, kuna sa oled hästi mänginud.

Aga kui aeg läheb edasi ja on juba 50 kõrgliiga tasemel kitarristi, siis see, et praegu on kerge ja vähe muusikuid, on ajastu asi? Et tulevikus läheb raskemaks?

Anett: Ma arvan, et kõik läheb raskemaks – muusikas mingi oma eripära ja helikeele leidmine. Sest kõik on juba tehtud.

Paul: Sest tekib juurde tegijaid kogu aeg ja neid on palju, neid tekib meeletult.

Wilhelmi trummar Kristjan Mängel liitub meie vestlusringiga.

Aga see oma helikeele leidmine, kas see on teadlik tegevus? Et teed midagi ja mõtled, et ei, see kõlab nagu Chamelion, ma muudan ära. 

Jorven: Parimal juhul see tuleb kooslusest. Kõigil on oma stiil ja inimesed on kõik erinevad, see mõjub kokku sellise ühtse tervikuna järsku. Kui seda kogu aeg tahtlikult peale suruda, siis võib-olla see isegi ei tundu väga loomulik.

Kristjan: Kõik on inimeses kinni, ega enam ei ole seda, et mis noot ühtub või ei ühtu. Lõpuks hakkab mängima see, missugune see inimene ise on ja üldse see bänd kui tervik.

Paul: Kõige parem muusika on see, mis on jäljendamatu. Mis sünnib ainult hetkes ja ainult nende inimeste poolt, hetkes ja kohas. Seda täpselt järgi teha sama emotsiooniga on võimatu ja see on hea, ükskõik, mis muusika see on. Kasvõi trance või hardstyle või mis iganes, kui ta on selline, mille emotsiooni keegi ei suuda jäljendada ja see on ainulaadne, siis ta on hea. See ei tähenda, et ma seda kuulaks.

Viimast lauset saadab üldine naer.

Jorven: Emotsioon loeb hästi palju. Läbi muusika see energiavahetus publiku ja bändi vahel, võib ju rääkida hästi palju ja piltlikult seda ette kujutada, aga siiski on see lõpuks tunne, mis asja edasi annab sulle.

Paul: Laval on niimoodi, et sa võid mängida laval kolm minutit järjest ainult ühte akordi, aga kui emotsioon sinus jõuab ka publikuni, on kõik korras. Siis on asi õnnestunud, kõik, mida sa teed. See, mis on laval, jõuab nagunii publikusse, see on nagu peegelpilt.

Kristjan: Kui küsida inimeste käest, et kes on nende arust parim pillimees või mis iganes, siis vastus on see, et tehniline võid olla, aga kui oled laval niimoodi emotsioonideta ja tuim, siis inimestele ei meeldi. Emotsiooniga käibki elementaarselt kaasas selline oskus… kui  mul on ikka halb päev, siis ma ei mängi nii hästi, kui ma mängin heal päeval.

Intervjuu lõpuks soovivad noored muusikud rõhutada, et kuigi nad õpivad või on õppinud pop-jazz erialal muusikakoolis ning esinevad jazzfestivalil, ei saa Wilhelmi muusikat nimetada otseselt jazz’iks. „Ta on rohkem selline sugemetega,“ ütles Anett. Lõpuks jõutakse kokkuleppele, et Wilhem viljeleb indie kaldkriips jazz kaldkriips poppmuusikat.

Intervjueeris: Kristi Karro / Fotod: Sigrid Sitnikov

IMG_9680

IMG_9625

IMG_9587

IMG_9642

IMG_9578

IMG_9562

IMG_9715

Author: IDJ

Share This Post On