Talamak esines IDeeJazzi teisel päeval, 2. novembril, Genialistide klubi laval. Bändi viiest liikmest istusid minuga Genklubi diivanitele rääkima kitarrist Karl Petti, basskitarrist Magnus Morel ning klahvimängija Liis Ring. Lisaks neile kuuluvad bändi kitarrist Argo Vals ja trummar Ott Adamson.
Mis bänd on Talamak?
Karl Petti: Põhimõtteliselt on tegu siiski poppmuusikaga. Meile meeldib hea gruuv, meeldivad head kaasahaaravad meloodiad, vorm võiks olla pigem lihtne, loomulik ja sundimatu, aga sinna sisse peidame natukene vungiga harmooniaid. Kuna me oleme kõik natukene muusikakooliinimesed ka, siis on ikka külge jäänud ühtteist klassikast ja jazzist, nii et see ongi sümbioos sellest.
Nii et te ennast ei peakski jazzmuusikuks, vaid… muusikuks?
Liis Ring: Muusikuteks üldises mõttes. Et mina näiteks ei tõmba kunagi stiililisi piiranguid, pigem lihtsalt see, mis meeldib ja mis on tore.
Magnus Morel: Enda instrumendi peal ka, et ma ei pea Karli kitarristiks, ma ei pea ennast bassistiks, ma ei pea Liisi klaverimängijaks.
Karl: Juhtumisi oleme sattunud neid pille bändis mängima, aga tõesti – meie muusikas on ka jazzi kahtlemata, aga see ei ole esiplaanil ja me ei pea ennast jazzbändiks mingil moel.
Kas see, et enamikel teist on ainuke bänd Talamak, on teadlik valik või kuidagi juhtunud nii?
Karl: See on tegelikult selline periood… tegelikult meil on ka ikkagi mingi selline seltskond, kus liikmed on väga palju aastate jooksul kattunud ja aegajalt jälle kattuvad. Nii et on juhtunud praegu tõenäoliselt lühike periood, kus meil on muid projekte vähem.
Liis: Näiteks Karl, mina ja Argo oleme Animal Dramaga seotud varem. Hans on Elleri koolist ja Magnus on mingist teisest seltskonnast tulnud ja…
Karl: Jah, mina vahepeal mängin Argo bändis, et seda risttolmlemist toimub ikka küllalt palju.
Te olete kõik vähem või rohkem jazzi mänginud ka, täna esinete IDeeJazzil. Kas noortel on Eestis pigem lihtne jazziga või muu nišimuusikaga tegeleda?
Karl: Natuke raske küsimus just sellise jazz-poole pealt. Mina õppisin klassikalist muusikat Elleri koolis, nii et Liis vist ongi kõige kauem tegelenud meist jazz-kitarriga. Võib-olla oskad sina öelda.
Liis: Minu arust üleüldse nišimuusikas on niimoodi, et kui sa teed oma asja hästi, siis ei ole väga keeruline saada esinemisi. Võib-olla on keerulisem püsida sellel areenil, sa pead justkui hoidma oma positsiooni.
Kas teie oma bändiga peate veel jõudma sellele areenile või peate juba õppima seal püsima?
Karl: Ma arvan, et see areen, millega meie puhul on tegemist, on nõndavõrd pisike ja inimesed teavad üksteist enam-vähem nägupidi, et sinna pääsemisest ei olegi väga juttu.
Magnus: Me vist ei ole väga areenist rääkinud proovides, et üritame lihtsalt head muusikat teha.
Karl: Selles mõttes, et mingit tähelepanu saada nii kitsa nišimuusika puhul, sest seda kuulajaskonda on niivõrd vähe.
Magnus: Paarsada inimest võib-olla.
Karl: Ma arvan, et selle me oleme saavutanud, et need, keda selline muusika huvitab, need tõenäoliselt on ka kursis meie muusikaga. Nüüd sellel areenil püsimisega peaksime rohkem tööd tegema.
Mida te teete praegu areenil püsimiseks?
Karl: Kurb öelda, ei olegi järgmist kontserti. Meil on plaan nüüd salvestamise pool tõsiselt ette võtta. Meil puuduvad sellised korralikud stuudiosalvestused, hetkel on tegemist rohkem kodudemodega. Et tahaks selle ette võtta, korralik singel ja promopakett ja ilusad pildid meist, et oleks inimestel ilus vaadata ja kuulata.
Liis: Saaks kuidagi ennast – nii on halb öelda, aga – tootena eksponeerida. Et näidata, kes me oleme.
Millal saab siis plaati oodata?
Karl: Mis aasta praegult on? 2013? Siis on 2014.
Magnus: Ei, ära hakka lubama.
Karl: Oleme ikka positiivsed, alati saab edasi lükata.
Liis: Meil tegelikult idee poolest oli juba olemas peaaegu…
Magnus: … Mul läks arvuti kõvaketas katki.
Ja seal olid peal salvestused?
Magnus: Seal oli päris palju, jah.
Karl: Me hakkasime eelmisel aastal tegema, aga siis järjest tulid erinevad takistused ette…
Magnus: … elu keerdkäigud.
Karl: Katsume nüüd uuesti selle käsile võtta.
Milleks peaks publik olema teie kontserdi jaoks ette valmistunud?
Karl: Muusikaks, mille järgi on hea puusa nõksutada, kindlasti. Nagu ma mainisin – gruuvipõhisus, enamikes lugudes on ikka tantsuline element väga tähtis. See on kindlasti füüsiline muusika, aga samas, keda huvitab, see võib neid harmooniavimkasid kuulata ja neid nautida. Meie anname endast kõik ja proovime laval lõbutseda nii palju kui saame, et lõbufaktor kanduks ka publikusse.
Magnus: Ma tahtsin just öelda, et lõbufaktorit ei ole, lihtsalt tuimad oleme laval. Mina näiteks eelmine live olin seljaga publiku poole.
Liis (naerab): Ei, mina olen positiivselt meelestatud.
Karl: Mina lähen ka nagu peole sinna lavale.
Intervjueeris Kristi Karro / Fotod: Sigrid Sitnikov
