Sven Grünberg soovitab kontserdikuulajal olla puhas leht

Kohtume Sven Grünbergiga laupäeva hommikul enne õhtul esineva Messi ja selle tribuutbändi heliproovi Raekoja platsis, kus Grünberg paistis juba kaugelt silma oma musta kaabu, punase salli ning punaste karvaste kingadega. Sven Grünberg ütles, et need on sõbra kingitus ja täna on need tal jalas nalja pärast – et me ei arvaks, et ta käibki niimoodi ringi. Fotograaf Sigrid Sitnikov teeb ettepaneku minna hommikust sööma Tartu Jazziklubisse. 

Teel jazziklubisse räägib Grünberg kontserdil esitatavast Messi loost pealkirjaga „Lugu“, kus on kaks poolust – noorus ja vanadus. Noorus on väge täis, aga teadmatu, vanadus aga tark ja elukogenud (eeldusel, et ta on ennast järjepidevalt harinud), aga muutunud nõrgaks. „Nii mõtlesin 17-aastaselt ja nüüd saan võrrelda, kas mõtlesin algselt õigesti,“ sõnas Grünberg. Istume jazziklubis, taustaks mängivad Täistunnijazzi noored. 

IMG_8631

Kuivõrd tuletab tribuutbänd meelde 30-aastatagust Messi?

Tribuutbänd on suurepärane ja ma olen neist mitmete muusikutega varem koostööd teinud filmimuusika kontsertidel. Mis mul siin ikka… kiidan taevani, et suurepärased muusikud! Muidugi oli siin probleem laulmisega. Algul oli jutt, et Ott Lepland laulab need lood, aga Oti mänedžer ütles, et ta ei jõua kõiki ära õppida ja nii sai pöördutud Erik Meremaa poole, kes on minu arvates üsna teenimatult jäänud kõrvale üldisemast tähelepanust.

Kui me 2009. aastal Vahur Kersnaga tegime saadet „Täna õhtul Sven Grünberg“, siis ma kutsusin ka vana Messi koosseisu korraks kokku, et seda „Lugu“ mängida arvates, et see vana koosseis enam kunagi muidu kokku ei tule. Selle „Loo“ programmilise aluse kõrval oli üks kurioosumeid see, et bassimängija Mati Timmermann polnud käes hoidnud pilli 32 aastat. Isegi kätte polnud võtnud! Tema ütles omal ajal, et Mess oli tema tipp ja kõik – talle küll pakuti mitmeid võimalusi siin ja seal mängida, aga ta loobus üldse igasugusest pillimängust.

Kas ringiga Messi alguse juurde tagasitulek väljendub tribuutbändi esinemises või selles, et vana koosseis saab (sai) laval kokku?

Eks see Messi esinemine on, kuidas öelda, meenutusvõimaluse pakkumine vanakestele, aga tribuutbänd on käe ulatamine noorusele ja noortele. Oleg Pissarenko ütles, et noorte hulgas on suur huvi Messi muusika vastu. Selles suhtes ma olen natukene skeptiline – vast ta natukene valetas, aga mõni kindlasti on endale selle plaadi soetanud ja kuulanud. Ja väga tore, et tribuutbänd ise tahtis seda teha, sest esimene kord, kui Oleg ütles seda, et teeks Messi kontserdi, ma ütlesin ei.

Miks?

Sellepärast, et ma arvan, et kui inimene suudab midagi muud teha, kui nooruse müramisi lihtsalt taasprodutseerida  – sellist kurba pilti me näeme paljude maailma rokisauruste hulgas, kes ei suudagi midagi uut luua –, siis mina täna veel suudan ja olen võimeline tegema uusi asju, enda arvates palju paremaid asju, palju olulisemaid asju. Ja kindlasti ei jõua neid olulisemaidki asju ära teha. Selles mõttes minu jaoks tagasipöördumine minule endale ei anna mitte midagi. Kõlab võib-olla ootamatult karmilt, nii et see on pigem vastutulek kuulajate ja korraldajate soovidele. Aga eks muidugi on selles grammike rõõmu, et nooruspõlves tehtud töö ei ole raisku läinud ja sellest on jäänud tõsine jälg.

Mess oligi esimene bänd, millega suuremat tuntust kogusite. Kui 30 aastat tagasi ei oleks olnud Messi, siis mis oleks olnud selle asemel?

Oleks mõni teine bänd olnud, aga võimalik, et selle sama pealkirjaga ikkagi (naerab). Aga see on üldse huvitav aeg, tol ajal, kui Mess sai loodud, mängisin juba Eesti tippmuusikutega: Andres Põldroo, Ilmar Soots ja ma kutsusin bändi ka Gunnar Grapsi. Sellest bändist sai siis Ornament, aga sellega oli see häda, et kõik need mängijad olid minust oluliselt vanemad. Tol ajal, kui sa oled 16-17, siis on viis aastat ikka mäekõrgune vahe. Ja mul oli selge, et ega see bänd ei hakka ikka ühel päeval mängima ainult minu muusikat. Messi mõte oli see, et teha mitte bändi, vaid esitada minu loomingut.

Mis oli põhjus, miks Mess lahku läks?

Miks Mess lahku läks, oli see, et bänd kui selline ammendas end minu jaoks. Mul oli selge, mida saab bändiga teha ja kuhu liikuda, tegin juba kantaate ja selliseid asju, Tõnu Kaljuste pani koori kokku ja oli hulgaliselt igasuguseid muid pille. Ja mind hakkas segama bändi koosseis: bänd on liiga väike kooslus selleks, et ainult sellega tegeleda. Mind huvitasid igasugused muud pillid, tulid filmid, teatrietendused. Lihtsalt huvid kaldusid hoopis mujale. Sest bändiga on see mure, et lähed proovi, kidramees ootab „Mis mulle on?“, bassimees tahab mängida, trummimees tahab mängida, aga võib-olla uued ideed ei sobi üldse bassi, trummi ja kidraga.  On hoopis harf näiteks, mida ma „Hukkunud alpinisti hotellis“ kasutasin, hoopis mingid muud vahendid.  Muidu üleeile oli 37. aastapäev, mil Mess lahku läks.  Vaat see kontserdi foto, mis seal kodulehel on, vot see on tehtud 31. oktoobril 1976.

Mess+_Härm-Sumera-Grünberg-Läte-Kurismaa-Timmermann-Värk-Vaht_31.10.1976

Ühe küsimusena mõtlesingi, et kuidas erineb bändimuusika tegemine filmimuusika tegemisest.

Film on selles mõttes väga keeruline ettevõtmine, et ideaalis peaks filmihelilooja valdama kõiksuguseid pille, kõiksuguseid stiile ja valdama ka dramaturgiat. Peale selle hakkas mind filmimuusika tegemine huvitama, kuna mul on liigne perfektsionismikalduvus, näiteks oma „Milarepa“ plaati salvestasin ma kolm ja pool aastat. Aga filmis sa pead väga kiirelt reageerima, päevadega. Ma olen teinud isegi niimoodi filmi, et laupäeval pidi olema tunniajane film telekas ja neljapäeval nägin seda esimest korda. Ja teine asi on see, et film on teatud mõttes nagu abielu, mida tasub sellepärast elada, et siis sa õpid teisega arvestama. Abielus sa õpid ühe inimesega arvestama, aga filmis on neid komponente palju – pilt, tekst ja veel mingisugused dramaturgilised elemendid, mille jaoks sa pead suutma jätta ruumi, pead suutma ennast tagasi tõmmata. Kui muidu inimene kirjutab muusikat, siis ta kirjutab 100-protsendilist muusikat, see muusika ise peab olema kõik. Aga filmis on väga keeruline see, et ühel hetkel on muusika 90 protsenti, siis ei ole üldsegi oluline, mis seal pildis on, muusika räägib lugu. Teisel hetkel pead loobuma muusikast, mängid ainult ühte nooti. Ja see doseerimine on väga huvitav, nagu  meditsiinis peab ravimeid olema alati õige kogus, muidu ei tee ravim head.

Mis Teil on praegusel ajal käsil?

Praegu on väga mitmeid asju, kõige huvitavam on võib-olla see, et juulikuus oli mul koos Vox Clamantis’ega kontserdid Tallinnas Niguliste kirikus ja paneme siin koos Riho Västrikuga kokku videomaterjali, tahaks selles välja anda DVD. ETV on sellest materjalist huvitatud ja siis näitaks ka seda.

Ja siis Valgusfestivali avamisel tuli filmimuusikat natukene teha. Aga muidugi väga suure tööna on ootamas filmimaterjal dalai laama Eesti visiitidest ja kahjuks on kiireid kohustusi nii palju, et ma ei ole siiamaani jõudnud läbi vaadata dalai-laama viimase visiidi materjali korralikult. Imelikul kombel see materjal hakkas kuidagi minu juurde voolama – siin Tartus keegi tuli minu tuttava inimese juurde ja andis talle DVD dalai-laama esimesest visiidist ning palus selle mulle edasi anda. Me tegime mingit filmi Riho Västrikuga ja ma kurtsin talle, et näe kui kurb, et ei ole nendest esimestest visiitidest materjali, ja tema ütles, et aga mul on teisest. Ma ei teadnudki, et tema oli ka ülesvõtteid teinud teisest visiidist. Ja pärast seda juttu tuligi selle esimese visiidi materjal, see on üles võetud küll VHS kassetile ja kehva pildiga, aga eks ta ju grunge ole siis. Nii viieminutilise lõigu sellest olen ma kokku pannud ja ära helindanud. Eile just vaatasin, et on üks mustvalge foto, kus dalai-laama tuleb Volgast välja, see oli 3. oktoobril 1991. aastal. Ta ongi käinud iga kümne aasta järel, 2001 ja siis 2011 oli kolmas visiit. Seda ma pean väga suureks ja oluliseks tööks.

Kui nüüd tänase (laupäevase) kontserdi juurde tagasi tulla, siis milleks peaksid kuulajad olema ette valmistunud?

Kui nüüd nalja visata, siis peaksid olema valmis halvimaks (naerab), aga ma arvan, et kontserdi kuulamiseks ei pea üldse millekski muuks valmis olema, kui vaatama, et mis pileti oled endale ostnud ja oled võimalikult puhas leht, et vastu võtta seda, mida sulle pakutakse. Kehvadele kontsertidele ei tasu muidugi piletit ostagi, aga kui pilet on ostetud, siis tuleb nautida kogu raha eest. Nautimise all pean ma silmas ikkagi mingisuguseid vaimseid väärtusi, mitte, et keegi tuleb viina kulistama – vaat, seda ei oleks vaja.

Milleks peaks bänd olema kontserdil ette valmistunud?

Hoidku jumal selle eest, et bänd puhas leht oleks, siis ei tule sealt seda muusikat, millele inimesed on pileti ostnud. Ma arvan, et see ei ole nii eriline kontsert, et enne lavale minekut peaks viis minutit pea peal seisma – kontsert nagu kontsert ikka.

Ma arvan, et kuulajad peavad seda väga eriliseks kontserdiks.

Väga tore – mis mul muud ikka selle kohta öelda.

Intervjueeris Kristi Karro / Fotod: Sigrid Sitnikov

IMG_8600

Tribute to MESS saundiproovis:

IMG_8746 IMG_8789 IMG_8808 IMG_8818 IMG_8822 IMG_8826

IMG_8811

Author: IDJ

Share This Post On